~~~: February 2009

.....
Edasi viis meid (töö)tee Port Fairysse, Portlandi ja Mt Gambieri. Viimases peatusime Blue Lake karavanpargis, mis asus samanimelise järve ääres. Pilt all.

Järv on, nagu nimi ütleb, tõepoolest, uskumatult sinine. Selline on ta ainult mõned kuud aastas. Seekord sattusime õigel ajal seda nägema.

On erinevaid teooriaid, miks ta vesi nii erksinine on. Järv on tekkinud vulkaanilise purske tagajärel ja asub vulkaani kraatris. Sinine värv on tingitud kas lubjakivi põhjast või järves elutsevatest vetikatest, kes siis teatud ajal aastas muudavad mingil põhjusel vee nii siniseks. Päris kindlalt ei oska teadlased veel seda selgitada. Igaljuhul päris huvitav fenomen ja vähemalt mina pole midagi taolist oma elus varem näinud.
Siis kimasime läbi kohast nimega Tailem Bend, mis on bogan (häälda bõugan)-town. Bogan on siin tähenduses rullnokk vmt : ) Nagu eestiski kannab kohalik rullnokk nokamütsi, dresse ja sõidab lubatust kiiremalt BMWga. Sarnasus on hämmastav! Kohal on taas ka esimesed päevad 40 kraadise kuumusega, mille tõttu pidime tööle asuma 6.30 hommikul, et enne 8 hommikul oma asjadega valmis saada ja kusagile varju „vegeteerima“ minna.

Nii ongi..... Acacia longifolia all juuri nokitsemas.....

Sellise masinaga ringi vuhisesingi...

Jõudsime veinilinna nimega McLaren Vale ja kuna kuumuse tõttu midagi muud, kui veini degusteerida, füüsiliselt ei jõudnud, siis läksimegi veinikeldrite otsingutele. Tintara on üks parimad ja kuulsamaid veinitootjaid selles regioonis. Astusimegi julgelt mõnusalt jahedasse veinikeldrisse, kus olid juba ees avatud mitmed kallid veinipudelid eelnevale seltskonnale. Esimest korda elus sain maitsta 40 ja 100 aastast Shirazi. Kui mulle üldiselt punane vein väga ei maitse, siis 100 aastast võiksin juua küll. Õnneks rahakott ei kannataks seda osta, kuna üks taoline pudel maksab umbes 1000 krooni. Tudeng nagu ma olen võtsin vähemalt ühe 15 dollarilise valge ja olin õnnega koos küll : )

7 ja 8 veebruar on Austraalia ajaloos nüüdsest black weekend, kuna just sel nädalavahetusel olid teadupärast need kohutavad põlengud. Uudistes muust ei räägitud ja pildid olid ülikohutavad. Raske on ette kujutada, kuidas tuli võib nii kiiresti tuulega edasi levida, et isegi sõitvas autos inimesed jäid tulevangi. Huvitav oli aga jälgida, kui väga kokkuhoidvad ja üksteist abistavad inimesed austraallased on ja juba ühe nädalaga õnnestus Punasel ristil koguda ca 6 miljonit dollarit, et kannatanuid abistada. Peaministri sõnul toetab ka riik niipalju kui vaja, et kõik need väiksed linnad, mis tulega kui maatasa pühiti, taas ülesehitada. Kokkuvõttes oli see tragöödia väga hirmuäratav, kuna mõned päevad varem sõitsime osaliselt läbi need samad kohad, kus hiljem põleng toimus. Aga eks see polnud esimest korda, kui taoline asi juhtus, seega on austraallased sellega mõnevõrra harjunud, nii palju kui sellega „ära harjuda“ üldse saab. Seekord oli tule ulatus erakordselt suur ja laastav.

Siis jõudsime Adelaide (mis on Lõuna Austraalia miljoni elanikuga pealinn), kus viibisime vaid mõned päevad. Kuna enamuse ajast olime oma karavanpargis, siis väga palju näha ei jõudnudki. Kohtusin ootamutult Carla onudega, kelle 90ndate Mazda MX 5- s all istungi .....

Näha sain Adelaide ülikooli ja Adelaide loomaaeda, mis oli tegelikult väga põnev, kuna nägin esimes korda Aafrika lõvisid ja igasuguseid põnevaid ja ohustatuid elukaid Malaisia saarestikust.Teel Sydneysse peatusime üheks ööks Carla vanemate juures Canberras. Õnnestus külastada ka Degas (maailmakuulus prantslasest impressionist) rändnäitust Austraalia rahvusgaleriis ning Austraalia rahvusmuuseumi.

Kohvipaus muuseumite vahepeal..... siin mitmeid arhitektuuri auhindu võitnud Austraalia rahvusmuuseumi hoones.

Kuna Canberra on koondanud endasse kõik suuremad ja põnevamad muuseumid siin pool Austraaliat ning ka vana ning uus parlamendihoone on just seal, siis tõdesin, et pean sinna ükskord pikemaks tagasi minema.

Sydneysse jõudsime tagasi oodatust varasemalt, mille üle oli vaid hea meel. Ma pole vist varem kirjutanud, et Pawel sai Macquarie ülikoolis aastaks RA (research assistent) koha ja seega töötame nüüd ühes ülikoolis, ühes osakonnas.

Vahepeal vahetas aga Macquarie ülikool sümboolikat: vana majaka ja M tähe asemel on nüüd midagi puulehe taolist : ) Pole täpselt veel kursis, mida uus sümbol tähendama peab....

Mul nüüd ka uus kodu. Pawel oli seekord väga usin ja leidis meile vahva nurgakese järgmise aadressiga kohas (kel soovi miskit postitada):
Unit 127
15 Herbert street
St Leonards 2065
New South Wales
Australia

Jagame suurt korterit seekord ühe kanada-asutraalia paarikesega ja tuba on nats suurem kui eelmine, hind odavam : ) Allkorrusel on suur bassein, saun ja jõusaal. Koju jõudes ootas mind ka mu uus second hand ratas, mille Pavka mulle kinkis. Tegin koos Pavkaga reedel 40-minutilise proovisõidu tööle.

Õnneks on enamus ajast mõnus jalgrattatee, kuid siiski pole Sydney oma kõrgendikega just mõnusam koht jalgrattaga sõitmiseks ning pakun, et rattaga hakkan tööl käima 1, maksimum 2 korda nädalas. Siiski oli peale 5 kuulist pausi mõnus taas ratta selga prantsatada.....

Ja ongi, vähemalt praeguseks, mu välitöö aeg otsa saanud. Kes teab, äkki mingil ootamatul põhjusel tekib vajadus kusagile taas seiklema minna. Homme, so 22sel kiman aga Gold Coasti kahe nädalalisele statistika kursusele. Kui juhtub miskit põnevat, peale Anovade ja Ttestide, eks siis ikka hoian kursis.

Kunagi on plaanis ka teha pikem reportaaz Austraalia taimestikust siin ja seal ning mu uuest elukohast.....kui kedagi huvitab : )

Lõpetan nüüd.

Olge terved ja libedat liugu!

Ida Austraalia reis – vol 1
Lahkusime Sydneyst 15ndal jaanuaril. Tee peale jäid kohad nagu Wollongong, Bodalla, Narooma ja Eden.

Sõitsime mööda seda teed (vt all). Vabandust halva pildi kvaliteedi pärast, kuna pildistasin pilti : )

Naroomas olime Carla sõbra juures. Uskumatu oli see, et sõber elas 3 magamistoaga kihvtis majas ja maksis selle eest umbes 125 dollarit, teine elanik maksis sama palju. Kokku teeb 250, mis on umbes sama, mis mina andsin välja ühe toa eest elades Sydneys ühes korteris koos veel 6 inimesega. Taaskord tõestus sellele, et elamine Sydneys on ikka ülikallis. Ja Narooma on vaid ca 200 km Sydneyst lõunas ja ookeani ääres. Grrr....
Nagu lääne Austraalias, nii ka seekord sõidame mööda rannikut lõuna poole. Tee peale jäävad kõik need kohad, mis on üles loetletud minu Austraalia raamatus. Top turisimikohad. Ai laav mai dzjoob. :D
Edasi kimasime läbi Mallacootast, Bairnsdalest ja Toorast. Kuna Carla oli eelmise reisi jooksul koguaeg roolis (kuna autorentimistingimused ei lubanud mul autot juhtida), siis nüüd sain ise (lõpuks ometi!) rooli. Väga vahva on vasakul pool teed sõita... või õigemini sõita üldse : )

Õnneks ei ole kordagi tulnud tahtmist paremal pool olla. Õnneks... :)
Loodus on ida rannikul hoopis teistsugusem kui läänes. Esiteks meenutab maastik natuke Shveitsi oma mägede, põldude, karjamaade ning rohelappidega nende vahepeal. Taimestik on ka suhteliset erinev. Siin pool ei ole ma üldse näinud grasstreesid, mis olid kohati domineerivad läänes. Taimestik on palju mitmekesisem. Pole ka midagi imestada, et erinevused looduses nii suured on. Kuigi tegemist on ühe riigiga, on vahemaa ida ja läänepoole vahel umbes 3000 km. See on umbes sama hea kui imestada kui erinev on loodus Portugalis ja Sloveenias :)

Lisaks eükalüptidele, banksiatele, jm-dele on veel hunnik teisi taimi-puid, mida ma, loomulikult, ei tunne. Üldpilt on mitmekesisem. Ka ei ole siin nii palju nn paradiisirandasid kui läänes selle imeilusa türkiissinise veega, kahjuks. Kunagi tahaksin minna lääne rannikule tagasi kui 100 protsenti turist ja lihtsalt nautida neid hämmastavaid kohti.
Siis kimasime läbi Carrum Downsist kuni lõpuks jõudsime Melbourne`i, kus parajasti toimus Australian Open tenniseturniir, mida me ka iga õhtu suure erutusega telkust jälgisime. Meie silmarõõmuks kujunes Fernando Verdasco Hispaaniast :), kes teab, see teab....

Melbourne`i liivakivist raudteejaam all.

Linnasõit vasakul pool oli natuke seiklusrikkam kui maanteedel. Õnnestus saada ka oma elu esimene parkimistrahv, 113 dollarit ehk ca 1000 krooni. Karm. Hoolimatus on kallis.
Melbournis tähistasime ka Austraalia päeva, 26ndal jaanuaril. See nägi välja nagu iga teine Austraalia moodi tähistamine: palju õlut, barbie ja sõbrad.

Võtsime selle päeva täiesti vabaks ja veetsime selle kombekohaselt, koos Carla sõpradega.
Kogu selle nädala jooksul on lubatud sajandi kuumimaid ilmi. Ja nii ongi. Juba mitu päeva on olnud väljas 40 pluss. Ehitajaid lastakse lõunast koju, kuna lihtsalt pole võimalik väljas pikemalt kui pool tundi korraga olla. Kuna meie töö kujutab endast peaaegu et koguaeg väljas olemist, siis peame ka oma päevakava ümberkorraldama ja alustama varem (6st hommikul), tegema pausi keskpäeval ja õhtul jätkama, kui päike enam hullult ei põleta. Endalegi imestuseks olen ilusti vastupidanud. Peab koguaeg palju palju vett jooma ja kübarat kandma. Vaid korra oli peale materjali korjamist 40 kraadises kuumuses kergelt iiveldama ajav-nõrk tunne, kuid see oli ka kõik. Ei midagi tõsist, õnneks. Eelmine nädal sõitsime mööda kuulsat Great Ocean Roadi (algab Melbournist lääne pool Apollo Bayst ja lõppeb Portlandi juures) on vapustavate vaadetega tee mööda ookeani rannikut. Tee peal sai näha „kuulsaid“ 12 Apostlit ehk liivakivi monoliite.

12 Apostlit pildil minust vasakul