reisist vol 2

3 dets
Kudardupist liikusime edasi Pembertoni, kus veetsime eelmise nädalavahetuse. Taas armas väike linnake. Pemberton ja Manjumup, kus oleme praegu, on ajalooliselt puidutööstuse linnakesed, tööstuses kasutatakse või kasutati valdavalt karri puid. Lõpuks ometi nägin madusid ja ämblikku! Ei tea (ja vist ei tahagi teada), kas nad olid mürgised või mitte, aga madu oli hirmuäratavalt suur ja paks ja must : ). On arvamusi, et mao nimi võis olla tigersnake, mis ei ole kõige mürgisem madu Austraalias, kuid üks mürgistest siiski. Sealt metsast oma uurimismaterjali korjata teps mitte ei tahtnud. Neid näinud olen muutunud natuke valvsamaks kui varem. Tegime vahepeatus D`Entrecasteaux rahvuspargis (vt pilti all). Rahvuspargi ala kuulus mitte ametlikult, kuid käesoleval ametlikult Noongar (tõlgituna tähendab Rahvast) nimelisele aborigeenide hõimule, kes sellel alal pikalt elasid ja tegutsesid. Sellele viitavad mitmed infotahvlid rahvuspargis, kust saab lugeda selle hõimu tõekspidamisi kajastavaid lugusid. Üks nendest rääkis sellest, kuidas neil puudub mõiste "omand". Näiteks ei pea nad maa-ala, kus nad elavad oma maaks - omandiks, kus nad võivad teha, mida soovivad, k.a ka hävitada loodust. Nad näevad ennast kui nö selle maa rentnikutena ja suhtuvad sellesse absoluutse lugupidamisega ja hoiavad seda loodust, mis neil on, mitte ei hävita. Valge inimese tulekuga aga toodi sisse mõiste omand ja arvamus, et kui miski kuulub sulle, võid sa teha sellega mida iganes, ka üle kurnata, hävitada ja muuta maad nii, et see pole enam kunagi see, mis see algselt oli. Noongar rahvas tahab aga hoida seda, mis neil on, nii nagu nemad seda ka varem tegid ja nüüd, kui nad on ametlikult selle maa omanikud, on neil see võimalus. Infotahvlid üle terve ala tuletavad seda valgetele inimestele igal sammul meelde.

1 detsembrist on ametlikunud alanud suvi Austraalias. Ilmad pole küll nii kuumad kui loodetakse, kuid parajalt soojemaks on läinud küll. Täna ronisime 51 meetri kõrguse karri puu otsa Manjumupi lähedal Quinninupis (vt all).

Vaade ülalt oli hämmastav. Need karri puud on ikka ilmatuma kõrged. Muuseas, paljude Lääne Austraalia kohanimede lõpus on „up“, mis pidi aborigeenide keeles tähendama vee kohal või vee juures.

4 dets3 ööks jääme Albanysse, mis on üle pika aja üks suurimad, 30 tuhande elanikuga linn. Ööbime 4 tärni karavanpargis, mis tähendab seda, et maja taga on selle sama türkiissinise veega ookean (nn paradiisirand : ), on spa ja bassein.

All: Carlaga oma uute soengute terviseks joomas : )

Täitsa luksus võrreldes eelmiste karavanidega. Mitte et nad väga väga palju erineksid praegusest. Üldse on minu jaoks uskumatu, mil määral meie välitöid lõppkokkuvõttes finantseeritakse. Kokku arvestades läheb 35 päevane kahe inimese välitöö periood ülikoolile maksma ca 80 tuhat EEK-i. Küll kahe peale kokku, aga siiski paras pirakas summa. Auto on rendikas ja pea 1/3 moodustabki selle maksumus kogu välitöö rahastusest. Aga arvestades seda, et välitöö on pea pooleks (või üle poole : )ka mõnus nn aktiivne puhkus, siis hetkel tunnen, et ei tahagi tagasi arvuti ette minna ja elu on roosa mannavaht : )

9 dets
Hetkel oleme Raventhorpis, mis geograafiliselt ei asu enam Edela-Austraalias, vaid Golden Outbackis (Kuldne tagamaa vmt, pole õrna aimugi, kuidas seda korrektselt tõlkida). Kõige suurem erinevus on see, et maastikus esinevad sagedamini kuivanud või surnud puud (pinnase kõrge soolsus on mõjunud väga halvasti siinsetele rohumaa tüüpi aladele, põhjuseks pikalt rakendatud valed põllumajanduslikud võtted ja tagajärjeks surnud/kuivanud taimestik ja kohati lage liivane maastik).

Tee peale jäävad vaid mõned väikesed linnakesed jne. Telefoni levi pole kaks päeva olnud. Vahepeal põikasime Fitzgerald River rahvusparki, mis on liikide arvukuse poolest üks olulisemaid ja paremini säilinud Austraalias. Seal elab ka üks kummaline elukas, kilpkonna moodi konn : ) Kahjuks ei olnud aega seal ringi käia, seega jäi potentsiaalselt ka põnev kilpkonn nägemata.
Vahepeal, kaarti uurides avastasin, et umbes 300 km Perthist ida pool asub linnake nimega Westonia. Just sellise kirjapilidiga nagu siin kirjas. Lahe! Ei tea, kust see nimi Austraaliasse sai. Üldjuhul tundub, et enamus Austraalia kohanimesid on mugandatud või otse ülevõetud aborigeenidelt, kes kohanimesid algselt välja mõtlesidki. Seega, kust tuli ühele aborigeenile pähe panna nimeks Westonia ja mida see võiks tähendada ?

Eile olime öö seni kõige hämmastavamas kohas – Bremer Bay`s (Albany ja Esperance`i vahel). Selline väike linnake kahe karavanpargiga ja 8! uskumatult ilusa rannaga. Issand, nagu oleks sattunud tõelisse paradiisi, selline oli tunne.

Lihtsalt ei uskunud omi silmi. See on seni mu absoluutne lemmik koht ja rand.

Karavanpargi omanik ütles, et üks nende tuttav lendas Bremer Baysse spetsiaalselt Sydneyst (kokku 10 tunnine lend,edasi-tagasi + 2 tunnine ajavahe) et vaid veeta nädalavahetus siin. Üldse ei imesta! : )

Ülal ja all: Chill chill chill! : )

Nüüdseks oleme jõudnud Esperance nimelise linna ookeani rannikul (vt pilt all), mis on väga kuulus turismisihtkoht Austraalias, taaskord ilusate randade pärast. Siia jääme pidama kaheks ööks ja siis hakkame tagasi kimama.

Peale Esperance olime taas Albanys. Sõistime uuesti läbi lähedal asuvad kohad, kuna lootsime, et nüüdseks on seemned valmis, vrd eelmise korraga. Ja nii oligi. Üks liikidest (Acacia cyclops), keda uurime, kasvab peamiselt rannikualadel, liivaluidetel. Teda otsides sõidame koguaeg mööda hämmastavaid randu. Greens pool, Denmarki lähedal, oli üks pärlike taas (vt all).

Ja näete õieti, koha nimi on Denmark ehk neil on siin oma väike Taani kah. Nüüd meenub mulle, et tee peale jäid kohad nimedega Florida ja Maiami (mis asuvad teadupärast ka USAs). Ja kohanimedest veel: Perthis on „Christina“ nimeline tänav : )

All: Perthis. Star swamp bushland. Acacia melanoxyloni uurimas 8-)

Ja nii oligi! :) Uskumatult lahe Lääne-Austraalia välitöö saigi läbi. Ees on ootamas Ida Austraalia 5-7 nädalane välitöö millalgi jaanuari lõpus veebruari alguses.

----------------------------------------------------------------------------------------------

Siinkohal kasutan ka võimalust, et soovida kõigile lugejatele : )

RÕÕMSAID VALGEID JÕULE JA VÄRVIKAT AASTAVAHETUST!

tagasi Perthis

hei hei,
oleme ringiga tagasi Perthis. Seljataga 1000-2000 km. P2ike hakkab juba k6rvetama ja ainuke vihje j2uludele minu jaoks on meie j6ulukaunistus auto tagaklaasil ja hullumeelsed ostukeskused hullumeelsete inimestega, kes ajavad taga kingitusi ja muud tr2ni.

K6igile murelikele: nagu n2ha, olen elus ja terve ja ei j6ua 2ra oodata, kuna saabun tagasi Sydneysse, et siis toimetada oma blogi kallal ja jagada teiega pilte-muljeid sellelt L22ne ranniku ukumatult road-tripilt. Siis vaadata vastu selle aastasele j6ulule 30 kraadises Sydneys uute ja vanade kallite inimloomadega : )

Cheers!

reisist vol 1

heihopsti, nagu lubasin panen üles nüüd mu nn reisipäeviku. loodan, et saate suuremat aimu sellest, mis mind ümbritseb ja kui lahe see kõik siin on : ))
--------------------------------------------------------------------------------------------
Lääne Austraalias ehk esmamuljed välitöödest
Esimene nädal 17-23 NovElasime Carla (mu juhendaja research assistent vmt) sõbra juures. 5 minutit paradiisirandadeni, nagu mainisin varem.


Väga vahva nädal oli, käisin ujumas, külastasime ka Lääne Austraalia Ülikooli ja Murdochi Ülikooli, mõlemad Perthis, kust saime vajalikud puuduvad välitöö vahendid ja leppisime kokku, et saame nende laboritesse oma seni kogutud materjali hoiule panna, enne kui Perthist minema sõidame. Tegin tutvust kohaliku kookaburraga ( see lind seal all),

kes teeb kohutavat häält ja bobtailiga (suur sisalik), hunniku banksiatega ja kohaliku õllekaga (vt all, vasakult paremale Matt (Carla endine kursavenna), Mike ( Carla sõber ja kohalik muusik), Carla ise ja mina. Chris, kelle juures olime nädala, teeb pilti.

Ja all on siis üks paljudest banksiatest.

24 Nov

Esmaspäeval asusime teele Perthist lõuna poole. Esimene peatus oli Serpentine`i Rahvuspargis, kus peatusime ööseks karavanpargis. Siin nägin ka esimesi wallabysid, känguru moodi loomakesed, aga väiksemad. Üliarmsad olevused (vt all).

Ilm on olnud suhteliselt vihmane, kuid mõnusalt soe. Ennist jäin tõbiseks kah, nüüd tundub, et paranen vaikselt. Rahvuspark on maagiline.

25 Nov
Äratus Serpentine Rahvuspargi karavanpargis. Pakkisime asjad kokku ja asusime lõuna poole teele. Esimene peatus Watkinsi Nature Reservis, kus tegime natuke tööd. Seejärel sõistime edasi kuni Yongerupi Rahvuspargini, kuni jõudsime ookeanini J Jällegi järjekordne paradiisirand, nagu ma neid nimetan – need on siis need rannad, mis sarnanevad vägagi Nõva randadega Lääne Eestis, va et liiv on valgem, vesi helesinisem (türkiissininine) ja taimestik on teine. Seekord mina ei ujunud, kuna olen ikka veel natuke tõbine. Aga mõnus puhkehetk oli see küll. Seejärel korjasime natuke uurimismaterjali liivadüünidelt, jajah. Kogu või osa liivarandadest on düünide rehabilitatsiooni ala (otsetõlge inglise keelest), kuhu siis, nagu nimi ütleb, rehabiliteeritakse taimi, et liiva alles hoida ja et see ära ei puhuks ja nii on vist ilusam kah. Selleks kasutatakse paraku mind huvitama hakanud (loe:uus doktoritöö teema) invasiivseid akaatsiaid, kes siis düünidelt edasi igale poole levivad. Neid me siin taga ajamegi. Ööseks peatusime Bunburys, mis on Perthist umbes 100 km lõuna poole. Homme edasi lõunasse.

28 Nov

Vahepeal oleme läbi sõitnud mitmest väiksest linnakesest. Tee peale on jäänud Busselton (all pilt Busseltoni Jetty juures, mis on 2km pikkune puidust kai, millelt laaditi maha laevadega toodud kaupa ja vastupidi).

Dunsborough ja peatuspaik Gracetown. Sinna vahepeale jäi ka Cape Naturaliste (cape peaks tähendama neeme) ja Geographe Bay ja seal samas ka Leeuwin-Naturaliste rahvuspark. Cape Naturaliste juures tegime pikema peatuse ja jalutuskäigu. Vt pilt all.

Kahjuks on aeg, mil vaalad liiguvad siit rannikust mööda, peaaegu et läbi. All pilt Lõuna (Southern ocean) ookeanist, kus tavaliselt näeb vaalasid liikumas ja Humpback vaalasid oma ägedaid seljaga hüppeid sooritamas (sealt ka nimi).

Tee peal nägime aga vahvat sisalikku, kes meenutab väga väikest dinosaurust, vt all.

Sõitsime mööda ka karri (puude) metsast. Need peaksid olema maailma ühed kõrgemad puud. Karrimets meenutas mulle natuke meie männmetsi. Oli õhtune aeg, seega mõjus päikesevari puudel väga müstiliselt ja tegime peatuse ja paar pilti.

Kuna olime kuulsas Margaret River piirkonnas, mis on ülipop oma suurte veiniistanduste ja maistvate ning kvaliteetsete veinide poolest, siis mõistagi ei saanud me neist tuimalt mööda sõita : ). Külastasime Evans & Tate. Vastuvõtt oli väga soe ja lahke. Alustuseks pakuti degusteerimiseks eri punaseid ja valgeid veine, mis maitsesid tõesti väga hästi. Lahkusime Evans & Tate`ist seitsme veinipudeliga : ) Well well well ....2 viimast ööd peatusime Kudardupis Augusta lähedal, taas rannikul. Käisime ka vett katsumas (all).

Nüüdseks oleme niisiis pigem edela Austraalias.
Muud kah: Karavan pargid on siin pea iga 500 m taga ja on kohalike seas väga popid. Üks öö maksab kahele ca 60-90 dollarit (ca 400-800 eeku). Kabiinis on kõik olemas: voodid, laud, külmkapp jne. Mulle need millegipärast meeldivad.Tavaliselt minnakse perega, õhtuti tehakse barbisid (barbeque) ja mehed-naised joovad õlut. Sõites ringi domineerivad maastikul mõistagi eükalüptid, seejärel banksiad ja siis grass tree puud. Neid viimaseid nad nimetavad rokkariteks, mõistagi miks. Rokkareid on siin, lääne rannikul, palju rohkem kui ida rannikul, kus nad on peaaegu et kaitse all.

-------------------------------------------------------------------------------------------

nii palju siis sellest.praegu oleme tegelikult Albanys. aga sellest kohast ja vahepealsetest peatustest teen piltlikku ülevaate hiljem ;)

Kallid kõigile ja mõnusat lähenevat talveaega!

Cheers!