Mina olin siin....

Ida Austraalia reis – vol 1
Lahkusime Sydneyst 15ndal jaanuaril. Tee peale jäid kohad nagu Wollongong, Bodalla, Narooma ja Eden.

Sõitsime mööda seda teed (vt all). Vabandust halva pildi kvaliteedi pärast, kuna pildistasin pilti : )

Naroomas olime Carla sõbra juures. Uskumatu oli see, et sõber elas 3 magamistoaga kihvtis majas ja maksis selle eest umbes 125 dollarit, teine elanik maksis sama palju. Kokku teeb 250, mis on umbes sama, mis mina andsin välja ühe toa eest elades Sydneys ühes korteris koos veel 6 inimesega. Taaskord tõestus sellele, et elamine Sydneys on ikka ülikallis. Ja Narooma on vaid ca 200 km Sydneyst lõunas ja ookeani ääres. Grrr....
Nagu lääne Austraalias, nii ka seekord sõidame mööda rannikut lõuna poole. Tee peale jäävad kõik need kohad, mis on üles loetletud minu Austraalia raamatus. Top turisimikohad. Ai laav mai dzjoob. :D
Edasi kimasime läbi Mallacootast, Bairnsdalest ja Toorast. Kuna Carla oli eelmise reisi jooksul koguaeg roolis (kuna autorentimistingimused ei lubanud mul autot juhtida), siis nüüd sain ise (lõpuks ometi!) rooli. Väga vahva on vasakul pool teed sõita... või õigemini sõita üldse : )

Õnneks ei ole kordagi tulnud tahtmist paremal pool olla. Õnneks... :)
Loodus on ida rannikul hoopis teistsugusem kui läänes. Esiteks meenutab maastik natuke Shveitsi oma mägede, põldude, karjamaade ning rohelappidega nende vahepeal. Taimestik on ka suhteliset erinev. Siin pool ei ole ma üldse näinud grasstreesid, mis olid kohati domineerivad läänes. Taimestik on palju mitmekesisem. Pole ka midagi imestada, et erinevused looduses nii suured on. Kuigi tegemist on ühe riigiga, on vahemaa ida ja läänepoole vahel umbes 3000 km. See on umbes sama hea kui imestada kui erinev on loodus Portugalis ja Sloveenias :)

Lisaks eükalüptidele, banksiatele, jm-dele on veel hunnik teisi taimi-puid, mida ma, loomulikult, ei tunne. Üldpilt on mitmekesisem. Ka ei ole siin nii palju nn paradiisirandasid kui läänes selle imeilusa türkiissinise veega, kahjuks. Kunagi tahaksin minna lääne rannikule tagasi kui 100 protsenti turist ja lihtsalt nautida neid hämmastavaid kohti.
Siis kimasime läbi Carrum Downsist kuni lõpuks jõudsime Melbourne`i, kus parajasti toimus Australian Open tenniseturniir, mida me ka iga õhtu suure erutusega telkust jälgisime. Meie silmarõõmuks kujunes Fernando Verdasco Hispaaniast :), kes teab, see teab....

Melbourne`i liivakivist raudteejaam all.

Linnasõit vasakul pool oli natuke seiklusrikkam kui maanteedel. Õnnestus saada ka oma elu esimene parkimistrahv, 113 dollarit ehk ca 1000 krooni. Karm. Hoolimatus on kallis.
Melbournis tähistasime ka Austraalia päeva, 26ndal jaanuaril. See nägi välja nagu iga teine Austraalia moodi tähistamine: palju õlut, barbie ja sõbrad.

Võtsime selle päeva täiesti vabaks ja veetsime selle kombekohaselt, koos Carla sõpradega.
Kogu selle nädala jooksul on lubatud sajandi kuumimaid ilmi. Ja nii ongi. Juba mitu päeva on olnud väljas 40 pluss. Ehitajaid lastakse lõunast koju, kuna lihtsalt pole võimalik väljas pikemalt kui pool tundi korraga olla. Kuna meie töö kujutab endast peaaegu et koguaeg väljas olemist, siis peame ka oma päevakava ümberkorraldama ja alustama varem (6st hommikul), tegema pausi keskpäeval ja õhtul jätkama, kui päike enam hullult ei põleta. Endalegi imestuseks olen ilusti vastupidanud. Peab koguaeg palju palju vett jooma ja kübarat kandma. Vaid korra oli peale materjali korjamist 40 kraadises kuumuses kergelt iiveldama ajav-nõrk tunne, kuid see oli ka kõik. Ei midagi tõsist, õnneks. Eelmine nädal sõitsime mööda kuulsat Great Ocean Roadi (algab Melbournist lääne pool Apollo Bayst ja lõppeb Portlandi juures) on vapustavate vaadetega tee mööda ookeani rannikut. Tee peal sai näha „kuulsaid“ 12 Apostlit ehk liivakivi monoliite.

12 Apostlit pildil minust vasakul

Tapvalt ilus...

Tee peal nägin ka oma esimesi koaalasid. Numpsikud! : )

Üks....

Ja teine.....

Kokku nägin umbes 4 koaalat....

Olge kallid ja ärge laske majanduslangust endale liiga lähedale... ;)